“Päevasõna” – ülemine tuba

Mul on hea sõbranna Priscilla, keda ma polnud näinud mitu aastat pärast seda, kui me abikaasaga teise linna kolisime. Igal hommikul, kui ma “Päevasõna” loen, toob selle pealkiri (ingl. k. “Ülemine tuba” – tlk.) mulle meelde häid mälestusi minu sõbrannast. See juhtus meie kiriku “ülemises toas”, kui me palju aastaid tagasi kuumal suveõhtul kohtusime, valmist- udes koos teiste koguduse-liikmetega suvevaheaja piiblikoolis õpetama. Kui meilt küsiti, kus me kohtusime, siis meeldis Priscillale ja mulle alati öelda, et me kohtusime “üleval toas” (Luuka 22:12). Kui me sõprus aastate jooksul süvenes, muutusid meie ühised palveajad minu jaoks järjest hinnalisemateks. Priscilla õpetas mind palvetama täieliku spontaansusega. Kui emb-kumb meist vajas palvet, siis järgmised sõnad Priscilla suust olid: “Anne, hakkame paluma.” Alguses vastasin ma: “Kas kohe siin? Kohe nüüd?” Ta võttis alati mu käed enda omadesse ja hakkas palvetama.

Mulle oli tähtis, et Priscilla võtaks mu käed enda omadesse ja ütleks: “Hakkame paluma.” Ma tundsin meie kätepuudutuses Jumala kohalolu. Ma tundsin silmapilkset lootusesädet, mis leevendas stressi, mida kogesin, andis mulle kindlusetunde, et Jumal tegutseb ja lahendab kõik probleemid.