Põgenik
Lugege Luuka 15:11-24
Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest?... Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni. (Laul 139:7, 9, 10)
Aastaid tagasi, kui ma olin laps, tegin ma õunapuu alla kõrgetest umbrohtudest pesa ja tulin järeldusele: minu elu 7-aastasena on liiga raske. Lahenduseks oli kodust põgenemine. Elu pehmel rohul, soojas päikesepaistes õunu süües oli kutsuv. Kui ma teatasin emale oma otsusest, varjas ta oma jahmatust soovitusega võtta veidi puhast aluspesu endaga kaasa.
Ma otsustasin otsekohe oma plaani teoks teha ja nautisin vastleitud vabadust, ise õuna mugides. Mõne õuna järel, kui õhtujahedus hakkas mu pessa tungima, hakkas mõte mõne kvartali kaugusel asuvast soojast kodust mu rahu häirima.
Ma kõmpisin õhtuhämaruses koju ja sisenesin eredalt valgustatud majja just siis, kui mu pereliikmed valmistusid õhtust sööma. Ka minu jaoks oli koht kaetud ja ema ei väljendanud mu ilmumise üle mingit imestust. Ta ootas mind. Kuigi ma olin püüdnud ema korranõudmise ja hoolitsuse eest minema joosta, ei jätnud ta hoolitsus mind maha. Ta oli mulle teada andnud, et ma olen alati tema poeg. Ja tema poeg olles tohtisin ma elada soojas majas, kus külma umbrohu, õunte ja ööpimeduses üksinduse asemel olid armastus, turvalisus ja maitsev toit. Me ei saa kunagi ära joosta Jumala eest, kes on tõotanud, et ta ei jäta meid iial maha ega hülga meid. Kui me tuleme koju, siis oleme nagu kadunud poeg alati teretulnud.
Ma otsustasin otsekohe oma plaani teoks teha ja nautisin vastleitud vabadust, ise õuna mugides. Mõne õuna järel, kui õhtujahedus hakkas mu pessa tungima, hakkas mõte mõne kvartali kaugusel asuvast soojast kodust mu rahu häirima.
Ma kõmpisin õhtuhämaruses koju ja sisenesin eredalt valgustatud majja just siis, kui mu pereliikmed valmistusid õhtust sööma. Ka minu jaoks oli koht kaetud ja ema ei väljendanud mu ilmumise üle mingit imestust. Ta ootas mind. Kuigi ma olin püüdnud ema korranõudmise ja hoolitsuse eest minema joosta, ei jätnud ta hoolitsus mind maha. Ta oli mulle teada andnud, et ma olen alati tema poeg. Ja tema poeg olles tohtisin ma elada soojas majas, kus külma umbrohu, õunte ja ööpimeduses üksinduse asemel olid armastus, turvalisus ja maitsev toit. Me ei saa kunagi ära joosta Jumala eest, kes on tõotanud, et ta ei jäta meid iial maha ega hülga meid. Kui me tuleme koju, siis oleme nagu kadunud poeg alati teretulnud.
Fred W. Buehling (Oregon)