Mitte üksinda!
Lugege Laul 91
Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neid käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks. Need on asjad, mis ma teen ega jäta tegemata. (Jesaja 42:16)
Ma olin Lõuna-Koreas töölähetusel. Ma ei osanud korea keelt lugeda ega rääkida ja ei saanud ka sellest aru. Enamik korealasi, kellega ma kohtusin, ei saanud aru mu inglise keele dialektist. Ma puutusin kokku tõsise kommunikatsiooni-väljakutsega. Kuna ma töötasin telekommunikatsioonitööstuses, tundus see olevat iroonia – eriti sellepärast, et mul tuli üksinda sõita rongiga Korea pealinnast Seoulist 200 kilomeetri kaugusele. Ma olin väga mures.
Jumal vastas mu vaiksele palvele. Ma kogesin kinnitust, et ma pole üksi. Abi saabus peagi naeratava noormehe kujul, kes mingil moel taipas mu kimbatust. Improviseeritud märgikeeles aitas ta mind osta rongipileti ja äratas mind, kui ma pidin mõne tunni pärast rongist väljuma. Ma mäletan alati ta naeratavat nägu ja hämmastavat võimet minu vajadust tajuda.
Millal on Jumal saatnud ingli teid juhatama, lohutama või julgustama?
Jumal vastas mu vaiksele palvele. Ma kogesin kinnitust, et ma pole üksi. Abi saabus peagi naeratava noormehe kujul, kes mingil moel taipas mu kimbatust. Improviseeritud märgikeeles aitas ta mind osta rongipileti ja äratas mind, kui ma pidin mõne tunni pärast rongist väljuma. Ma mäletan alati ta naeratavat nägu ja hämmastavat võimet minu vajadust tajuda.
Millal on Jumal saatnud ingli teid juhatama, lohutama või julgustama?
Roland Rink (Lõuna-Aafrika, Gauteng)