Ootamatu kingitus

Asfalt helkis augustikuumuses, kui ma mõtlesin pahuralt, miks ma olin ometi pakkunud abi toimetada kohale koolivarustus, mille me kogudus oli puudustkannatavate laste jaoks kogu- nud. Kõik vabatahtlikud kogudustevahelises laohoones jaotasid toimekalt laiali ootamatut abisaadetist, mulle ei saanud keegi appi tulla. Seal oli siiski üks väike poiss. “Tulge koos minuga, proua, meil tuleb palju asju maha laadida.” Hakkasime tööle. Paljude sõitude jooksul mööda kuuma kõnniteed ütles poiss, et ta nimi on Jimmy, ta on kaheksa-aastane ja läheb kolmandasse klassi.

Uudishimulikult küsisin poisi käest, miks ta pargis ujumise asemel siin tööd teeb. “Mõnikord saame vanaema ja mina siit toitu ja mõnikord me aitame seda laiali jagada. Täna me paneme kartuleid kottidesse!” ütles ta uhkelt. Vanaema andis talle tõeliselt väärtusliku õppetunni.

Tagasi auto poole suundudes kuulsin enda taga jooksusamme. “Proua,” hüüdis Jimmy. “Kas te ei sooviks veidi kartuleid? Täna on meil hästi ilusad kartulid!” Ma naeratasin, tänasin ja ütlesin talle, et tänaseks on mul neid piisavalt. “Kui vajate, siis tulge tagasi,” ütles poiss tõsiselt, siis ta pöördus ja keksles tagasi hoonesse. Autos olles sosistasin ma tänupalve Jimmy eest, tema andva vaimu jaheda tuulehoo eest tol päeval ja meenutuse eest, et me kõik oleme kutsutud olema lahked ja helde käega.