Mitte üksinda!

Minu ilus, sportlik abikaasa istus mu kätt pigistades ja pingsalt ettepoole vaadates kanderaami serval. Kui ta rääkida püüdis, pudenesid ta suust moonutatud sõnad. Pat vaatas mind pingsalt oma pisaraist tulvil silmadega. Kiirabi toimetas meid lõbusalt väljasõidult kiiresti haiglasse. Esialgne diagnoos oli ajurabandus, kuid röntgen näitas kasvajaid ta peas ja rinnas, tõenäoliselt oli tal vähk. Pat paigutati põhjalikuks uurimiseks ja testimiseks haiglasse.

Järgmistel päevadel hakkas palju inimesi iga päev Pati eest palvetama. Kristlastest sõprade armastav muretsemine julgustas meid ja tõi talle mõningal määral rahu. Inimesed kogunesid, pakkudes palveid, lootust ja abi. Me saime paraku kinnitust kasvaja olemasolust mitmel pool ta kehas. Otsekohe alustati mitmekülgse raviga.

Meie elus on kordi, kui tunneme end köiel käijatena, liikudes tugevate tuulepuhangute käes mööda trossi. Siis aga mõtleme oma “turvavõrgule” – oma kaaskristlastele ja pidevalt väljavalatavatele, südamest tulevate palvesõnumitele, mis tugevdavad me kindlus-tunnet, julgust ja lootust. Ilma selle toetuseta oleks teekond peaaegu lootusetu. Me saame rõõmu ja jõudu kindlusest, et me pole üksinda ja oleme Jumala kätes. Kiidetud olgu Jumal!