Jumala meistriteos

Ühel novembriõhtul tabas Ottawat hooaja esimene ränk lumesadu. Järgmisel hommikul kühveldasin ma bussi peale jõudmise asemel oma abikaasa auto jaoks sissesõiduteed lumest puhtaks. See rikkus mu igahommikuse rutiini ja ma kartsin, et jään tööle hiljaks.

Ma jõudsin alles selle bussi peale, mis väljus kolmkümmend minutit hiljem kui tavaliselt. Juht oli sõiduplaanist maas, sest liiklus oli nagu õudusunenägu. Mu pinge tõusis, kui ma vaatasin otse enda ette ja muretsesin mind ees ootava töö pärast. Siis tundsin ma rahvast täis bussis tungivat vajadust palvetada ja tegingi seda vaikselt. Issandat päeva eest tänades ning Jumala kaitset ja juhtimist otsides avanesid mu silmad täiesti uuele perspektiivile.

Esimest korda bussiaknast välja vaadates tundsin ma sisemist rahu, mis tuleb ainult Jumala ligiolust. Puud olid kaetud lumega, kogu maastik oli aga muudetud värskeks ja puhtaks valgeks panoraamiks. Ma imetlesin Jumala meistriteost. Mulle meenutati taas anda oma mured meie Issanda kätte ja usus oodata, et need lahendatakse. Ja nii oligi. Ma jõudsin õigeks ajaks tööle ja kogu päev laabus edukalt.