“Paluge mu eest.”

Mu abikaasa helistas mulle töö juurde ja rääkis halba uudist: meie poeg oli narkootikumide tarbimise pärast keskkoolist välja heidetud. Tol õhtul, kui me olime oma poega kallistanud, nutnud ja temaga rääkinud, püüdsime abikaasaga välja mõelda, mida järgmiseks teha. Hiljem saatsin ma paarile lähedasele sõbrale e-kirja ja rääkisin neile juhtunust. “Paluge meie eest,” anusin ma. Ma teadsin, et meil seisab ees pikk teekond ja adusin, et ilma kristlastest sõprade palveabita ei tule me kuidagi toime.

Järgmise kolme aasta jooksul õppisime palju, kuidas anda kontroll oma olukorra üle Jumala kätte, ehitada armastavam osadus oma teismelise pojaga, mõnuainete kuritarvitamise tegelikkusest, Jumala armastusest ja halastusest ning teiste eest palvetamise tähtsusest. Kõige raskematel aegadel viibisin ma teadmises, et teised palusid meie eest, ning usus, et Jumal jätkab tegutsemist meie elus.

Kaheteistkümneastmelise programmi ja suurepärase nõustaja abil sai me poeg lõpuks oma sõltuvusest vabaks. Ma usun, et lähedaste sõprade palved kandsid teda sellest katsumusest läbi ja loodan, et ma ei võta enam kunagi liiga kergelt, kui keegi ütleb: “Palun palveta mu eest.”