Jõulukaardilumi

Sooja Mississippi jõe deltas üles kasvades istusin ma talveajal meie eestrepil ja palusin, et lund hakkaks sadama. Kuigi aeg-ajalt langes siin ja seal peenikest lund, siis kõige tihedam lumi, mida ma eales nägin, oli sädelevatel jõulukaartidel. Igatsusega keerutasin ma kaarte nii, et valguse käes tunduks, nagu oleks see tihe lumi langenud meie majaesisele murule.

Kui ma suuremaks sain, saabusid postiga ilusad, erksad jõulukaardid ja ma mõtlesin: “Nojah, see on lihtsalt sätendus. Lumi ei näe tegelikult niisugune välja.” Hiljem, kui ma abiellusin, kolisime Midwesterni linna. Kui ilmateade ennustas esimest tugevat lumesadu, ei jõudnud ma seda ära oodata. Ühel öösel see juhtuski, hakkas kõvasti sadama. Oma suureks üllatuseks nägin, et tegelikult sädeleski lumi nagu tuhat väikest kalliskivi. Jõulukaardi kujundid, mis olid mu kujutlusvõimet liigutanud, olidki täpselt niisugused.

See avastus oli olnud nagu mu vaimulik elu. Lapsena uskusin ma Jumalasse, kuid tegelikult ei olnud kunagi Jumalat kogenud. Hiljem imestasin, kas Jumal oli tõesti kõik see, mida mulle oli õpetatud. Siis leidsin ma tõe, et Jumal, kellesse ma olin lapsena uskunud, oli isegi imelisem, kui ma suutsin ette kujutada. Ma avastasin, kui palju Jumal meid tegelikult armastab ning nagu sädelev lumi puistab Jumal meid üle valguse ja rikkaliku sädeleva armastusega.