Minu kodulinn

Ma olin otsustanud selle aasta jõuluid hästi tähistada. Ma ei kavatsenud kiirustada, vaid panna sellesse armastuse. Ja minu üllatuseks see toimiski. Ma ei olnud kunagi varem advendiaega nii palju nautinud. Aga kui esimene jõulupüha lähemale tuli, oli midagi puudu. Ma tundsin kummalisel kombel, et pean oma vanemate hauale minema. Ma tundsin, et nende ja minu vahel on jäänud midagi lõpetamata. Meie suhted polnud sellised, nagu ma oleksin tahtnud. Kui ma ikka ja jälle oma kodulinna ja valusat minevikku meenutasin, veendusin üha rohkem, et ma ei saa tagasi minna.

Sellegipoolest jäi tungiv vajadus tagasi minna mind vaevama. Niisiis otsustasin jõululaupäeval oma kodulinna minna. Mida lähemale ma jõudsin, seda ebamugavamalt ja närvilisemalt ma ennast tundsin. “Kuidas saab miski, mis on möödas, mind niivõrd rööpast välja lüüa?” küsisin ma endalt. Kui ma linnapiirile jõudsin, peatusin, et selle üle järele mõelda. Lõpuks saingi vastuse: ma hoidsin kinni millestki, mille oleksin pidanud andeks andma. “Isa,” palvetasin ma, “ma tahan selle kõik andeks anda, ka iseendale. Ma otsustan selle vabaks lasta.”

Linna sisse sõites ootasin ma sellist inetut, mahakäinud väikest kohta, nagu ma seda mäletasin. Kuid see polnud nii. Selle asemel oli sädelev, sõbralik linnake. Kauplused, kaunistused, kõnniteed – ma mäletasin iga detaili. “See on minu linn,” ütlesin ma uhkelt ja pisarad voolasid mööda mu nägu alla. Jumal aitas mind andeks anda ja lõpetas mu võitluse minevikuga.