Olles valitud

Kui ma olin kaheksa-aastane, läksin ma algkooli korvpalli- võistkonnaliikmete valimistele. Meid kästi istuda tribüünil, kuni paar vanemat poissi meeskondi valisid. Ma kasvasin üles farmis. Maalapsena ei tundnud ma ühtegi neist linnapoistest, kes valikut tegid. Minu teadmised korvpallist ja sobivast rõivastusest võrdusid nulliga. Mul ei olnud tossusid, seepärast istusin ma tribüünil sokkides. Ma kandsin suuri pakse prille ja olin nõrga kehaehitusega.

Mind ei valitud esimese ringiga, ka mitte teise, kolmanda ega isegi kümnenda ringiga. Lõpuks tuli viiekümne mängija hulgast teha valik minu ja veel ühe poisi vahel. Ma palvetasin: “Las nad valivad mind,” aga mu palve jäi vastamata. Mina olin viimane. Parema puudumisel pidi meeskond mind siiski võtma. See kogemus oli alandav ja mu korvpallurikarjäär osutus lühikeseks. Täiskasvanuna olin ma rõõmus, lugedes Jeesuse kutsuvaid sõnu tema jüngrite valimisest. Kuigi ma istusin sokkides, kandsin tugevaid prille ja mul polnud kedagi, kes mind oleks soovitanud, kutsus Jeesus mind oma meeskonnaliikmeks. See oli kogemus, mille eest ma olen igavesti tänulik. Ja Kristus teeb seda meile kõigile.