Veel mitte aamen

JAGA FACEBOOKIS

Lugege Jaakobuse 5:13-16

Palvetage lakkamatult. (1. Tessaloonika 5:17)

Kui ma olin väike, elasin ma kahe maja kaugusel oma vanaemast ja veetsin palju aega tema juures. Tumepruunid seinakapid ning kullakarva söögilaud ja sellega sobivad toolid tema köögis väljendasid mulle soojust ja turvalisust. Kui elu ei kohelnud mind õiglaselt, siis lohutas vanaema mu haavatud südant maapähkli-võitükikeste ja lugudega aegadest, mil linna sõideti kerge neljarattalise sõiduvankriga.

Nii kaua, kui ma mäletan, kasutas mu vanaema kõndimiseks abivahendit – mingil ajal keppi ja nüüd tugiraami. Mu väikese tüdruku palveks oli see, et vanaema suudaks jälle joosta. Ma palusin iga päev, et vanaema jalad muutuksid tugevamaks. Ühel õhtupoolikul, kui ma teda ta tavalise samm-ja-edasi rütmiga liikumas jälgisin, puudutas see eriti mu südant. “Vanaema,” ütlesin ma, “ma palvetan su jalgade pärast, aga ma pole veel öelnud aamen.” Ma olin pühapäevakoolis õppinud salmi lakkamatult palvetamisest ja minule kui lapsele tähendas see palvetada ilma aamen ütlemata.

Meie perekond on aastaid selle loo üle naernud. Tõde on aga selles, et me peaksime alati sellise suhtumisega palvetama. Palve võib olla pidev vestlus Jumalaga. Jumal on sõber, kellega me võime kogu päeva rääkida, lähedane kaaslane, kes tahab meie südamelugusid kuulata.

Carol Hatcher (Georgia)

PALVE:
Kallis taevane Isa, tänu Sulle palve-eesõiguse eest. Aita meid lakkamatult palvetada, sest me teame, et Sa kuuled kõiki meie palveid. Aamen.

PÄEVA MÕTISKLUS:
Palve on lõputu vestlus Jumalaga.

PALVE TULIPUNKT:
Vanavanemad.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.