Hingamine

Mu akna taga paindusid männioksad talvise ilma poolt jäetud jää raskuse all maa poole. Järgmiste tundide jooksul jälgisin, kuidas paljud oksad murdusid ja maha kukkusid. Nende murdumist jälgides tundsin, et ka mina võiksin murduda pingelise koorma käes, mida olin kandnud. Sõbranna enesetapp oli jätnud mulle palju vastamata küsimusi.

Kuid ma hakkasin tundma, et Jumal räägib minu vastu: vastus nii puudele kui minule oli soojus. Päikese soojus sulatas lõpuks jää ja kergendas puud nende koormast. Samal viisil hakkasin ka mina selle asemel, et jätkata kõigi raskete küsimustega maadlemist, andma neid Jumala kätte ja elama Jumala armastuse soojuses.

Kui ma nihutasin oma keskpunkti pidevatelt “miks”-küsimustelt kaugemale, hakkas mu koorem sulama ja ma kogesin taas rahu. Mu sõbranna surmast on möödunud palju aastaid ja peaaegu kõik tollal esitatud küsimused jäävad alatiseks vastamata, kuid ma hingan Jumala muutumatu armastuse tegelikkuses.