Keegi on ukse taga

Igapäevase elurutiini lõksu on kerge sattuda. Ma töötan, saan palka, maksan arveid, käin poes. Aga kas ma teen piisavalt kõige tähtsamaid asju? Kas ma muudan olukorda Jumala maailmas ja jumalarahva jaoks, andes teistele armastavast südamest? Aja möödudes võime hakata eirama neid, kes me uksele koputavad või tänavanurkadel kerjavad. Nad võivad tahta vaid süüa või sooja riiet selga. Kui sageli kaldume mõtlema: “Ma annan piisavalt” või “Ma annetan kirikule ja muule heategevusele” või “Mu pere on esikohal”?

Ühel päeval tuli mees, kes oli palju kordi mu uksele koputanud, uuesti tagasi. Seekord ma palusin teda isegi ära kuulamata, et ta lahkuks. Mõne minuti pärast ütles mu poeg: “Isa, kas me oleme teda minema saates ikka kristlased?”

Poja küsimus oli nagu märguanne Jumalalt. Me istusime autosse ja leidsime mehe mööda maanteed edasi minemas. Me võtsime ta peale ja tõime oma koju, näidates üles külalislahkust, nagu käsib Piibel. Mu poeg andis mehele tema vajaduste rahuldamiseks osa oma taskurahast.

Kas me tõesti anname piisavalt – aega, raha, abi – oma koguduses ja kogukonnas? Veel enam, kas me anname, lootmata midagi vastutasuks saada? Me ju teeme seda Jumalale ja jumalarahvale.