Kardinal

Talv hakkas meie Kentucky osariigi maastikul pikkamööda oma haaret lõdvemaks laskma. Märtsi alguses ilmuvad soojema ilmaga elumärgid. Nendel hilistalve päevadel kestis majas ebatavaline koputamine. Mis see oli? Isakardinal kaitses niimoodi oma territooriumi võistlejate eest. Kardinal aga ei mõistnud, et ta ise oligi see vastane. Linnuke kaitses vapralt oma huvisid enda peegelduse vastu meie esiaknal.

Minu esialgne meelelahutus selles olukorras muutus haletsuseks. “See rumal linnuke ei saa aru, et ta võitleb iseendaga,” mõtlesin ma. Ühel päeval liiklusummikus istudes sai mulle äkki selgeks, et mõnikord olen ma ise see kardinal. Ka mina sõdin iseendaga, ma kaitsen oma territooriumi iseenda eest. Minu puhul aga on territooriumiks andestamatus ja vimm.

Nagu oma peegeldusega võitleval kardinalil on minu keeldumine loobuda oma andestamatuse territooriumist mõttetu jõupingutus. Kardinal ei võida kunagi ja ka mina mitte. Aeg-ajalt on mõnel meist väga raske oma vimmast vabaneda. Ja nagu kardinal, ei näe meiegi, kuidas me ilma saavutusteta iseendale haiget teeme. Ainus võimalus saavutada võitu andestamatuse elurööviva probleemi üle on anda see Jumalale. Kui me oleme valmis teistele andeks andma, on meie jaoks olemas Jumala andeksanni tõotus. Siis ei raiska me enam energiat iseendaga võitlemiseks.