Kes on mu ligimene?

Igal pühapäeval kutsub meie pastor jumalateenistuse alguses lapsed altari ette. Ükskord küsis ta, mida nad eluks vajavad. “Toitu” tuli ühe vastusena. “Vett” ja “kodu” kuuldus laste hulgast. Siis ütles üks tüdruk kindlalt. “Ligimest.” Pühakojas kajasid nõusolekupominad ja mu silmad täitusid pisaratega.

Ma hakkasin meenutama mitme ligimese nägusid oma elus. Eakal naabril oli alati aega minu kahe poja jaoks, kes sageli ta uksele koputasid. Ta jagas oma armastust lillede vastu ja tema vanaemalt pärit retseptidest said meie pere lemmikud. Kui me teise linna kolisime, tõi uus naaber kolimispäeval meile taldriku-täie võileibu, niimoodi tervitades meid uude kohta kolimise puhul. Tema rahulikust vaimsusest sai jõuallikas meie perekonnale. Meenusid ka teiste naabrite vaiksed teod. Nende sõpruses ja armsuses nägin ma kristlikke tegusid.

Mu mõtted pöördusid Jeesuse sõnade juurde armastada oma ligimesi. Eriliste sõprade meenutamine oli lohutav, kuid kerkisid küsimused: “Missugune ligimene ma ise olen? Kas ma näitan üles samasugust Jeesuse armastust minu teele tulnud inimestele nagu need, kes on mind armastanud?”