“Väikeste asjade päev”

“Ema! Mul on igav!” Need sõnad tulid mu kaheteistkümneaastase poja suust juba koolivaheaja teisel nädalal. Ta võiks kindlasti olla üheks vastuseks prohvet Sakarja esitatud küsimusele: “Kes pidasid halvaks väikeste alguste päeva?”

Ausalt öeldes võime me kõik igavust tunda. Minu jaoks on “väikeste asjade” päevad need, kui ei juhtu midagi ebatavalist. Me võime igatseda põnevust, kuid teeme hästi, kui õpime hindama neid päevi, kui ei toimu midagi ebatavalist – väikeste asjade päevi. Oma elu jooksul olen ma näinud raskeid päevi, kui mu ligimesed said haiget või surid. Kui ma võiksin valida nende päevade ja tavaliste vahel, siis võtaksin iga kord tavalised.

Me võime otsustada, et hindame hommikuid, kui ärkame üles ja ees ei oota midagi ebatavalist. Me läheme tööle, tuleme koju, õhtustame, võib-olla osaleme koguduse tegevuses või aitame lastel koolitöid teha. Siis heidame voodisse mõnusaks uinakuks kodus, mille Jumal on meile muretsenud. Nendel õhtutel ei tohi me unustada tänada oma ebatavalist Jumalat, kes on käinud meiega veel ühe tavalise päeva.