Rohkem kui vihmavari

Ühel kevadpäeval tegin ma väljakujunenud teerajal oma varahommikust jalutuskäiku. Ilmaennustuse kohaselt oli oodata vihmahooge ja ma võtsin vihmavarju kaasa. Kui ma olin veidi aega kõndinud, hakkaski sadama, alguses kerge vihma- sagar ja siis paduvihm. Peaaegu kõik jooksid varju alla. Mina aga jätkasin kõndimist koos veel paari inimesega, keda ilm ei heidutanud, käes vihmavari ja jalad veest märjad.

Ma hakkasin aru saama, kuidas me samal moel Jumala tiibade varjus läbi elu kõnnime. Me tunneme küll elutormide raskust, meie tee on mõnikord nagu murede takistusrada. Sellegipoolest võime oma teekonnal olla kindlad, et Jumal on alati meiega.