Elukatsumused

Pärast kolmanda lapse sündi valdasid mind emotsioonid. Ma tundsin, et olen õnnistatud, sest mul on kolm tervet poissi ja armastav abikaasa, aga ma ei suutnud kurbusetundest vabaneda. Kas see oli nurgavoodipalavik? Vähene magamine? Mõni kuu hiljem muutus mu kurbus meeleheiteks ja ma läksin haiglasse. Ma olin alandatud, häiritud ja maailma peale vihane, kuid ma lamasin oma steriilses palatis, suutmata nutta. Ma klammerdusin Piibli külge, seda käest panemata, kuid ka suutmata seda avada. Palatiõde astus sisse. Ta istus mu voodi kõrvale, kus ma kerra-tõmbununa lamasin. Õde võttis vaikselt Piibli mu käest ja avas selle.

“Ärge muretsege ühtigi,” luges ta Kirjast filiplastele. Kui õde jätkas lugemist, mu süda rahunes ja hing avanes. Me istusime ja nutsime üheskoos. Esimest korda nende kuude jooksul tundsin, kuidas valu, häbi ja depressioon mu õlgadelt langesid.

Ma hoian seda pühakirjateksti oma vannitoaseinale kleebituna ja loen seda igal hommikul. See õde aitas mind tervenemiseteele. Jumala Sõna lugedes puudutas ta mu südant ja aitas mu hingel paraneda.