Esinemisest armastuseni

Kooliaastatel oli mu elu pühendatud viiulimängimisele. Päeval mängisin ma kooliorkestris ja õhtuti harjutasin kodus. Suved veetsin ma muusikalaagrites või orkestriruumis kohaliku teatri etendusteks harjutades. Seepärast oli mõnevõrra üllatav, et pärast kooli lõpetamist panin ma pilli maha, näiliselt hea pärast. Ma olin tüdinenud pidevast harjutamisest, mida oli vaja silmapaistvama koha saavutamiseks viiulirühmas või parema tulemuse saamiseks järgmisel võistlusel. Ma võtsin viiuli uuesti kätte alles viieteist aastat hiljem, kui meie kogudus otsis muusikuid ülistusrühma jaoks. Üllatuseks oli mängimine seekord täiesti teistsugune kogemus. Pilli kasutamine oma armastuse väljendamiseks Jumala vastu muutis viiulimängu töö asemel rõõmuks.

Sageli läheneme sellele, mida me Jumala jaoks teeme, viisil, nagu ma alguses mängisin viiulit, rõhuasetusega esinemisele. Me keskendume oma jõupingutuste tulemusele, kaotades seejuures lihtsa Jumala teenimise rõõmu oma parimate võimete kohaselt meile antud andega. Kui me lubame motiiviks olla oma südames oleval kirel ja mitte inimeste kiituse otsimisel, siis see, mida me teeme, toob tõelist au Jumalale, keda me teenime.