Aitab mannast

Nelikümmend aastat kõrbes viibides oli Jumala rahvas kindel, et nad ei pea nälga kannatama. Aga nad võisid – ja nii see juhtuski – manna söömisest tüdineda. Kui nad aga ületasid Jordani oma teel Tõotatud maale, lõppes manna ja toit polnud enam garanteeritud. Jumala rahval oli vabadus mitte toidust ilma olla, kuid neil oli samuti usk, mis aitas neid edu saavutada. Võib-olla sellepärast märkisidki nad jõe ületamist paasapüha tähistamisega, süües hapnemata leiba.

Meie neljakümne-päevane paastuaeg võib olla heebrealaste neljakümne aasta meenutus kõrbes. Kristlikud rituaalid, mis sisaldavad pidutsemise asemel paastumist, võivad mõnikord tunduda monotoonsed ja üksluised. Sellegipoolest oleme kindlad, et saame sellest ajast mõtisklemise ja ülestunnistusega läbi. Ja meie lootuse toit, leib ja karikas, sümboliseerib usku, mis aitab meid vastata Kristuse kutsele. Patuorjuse taga peitub ülestõusmise vabadus. See on tõotatud maa, mis meid ootab. Kui me jagame leiba ja karikat, kogeme ülestõusmise maitset. See ei ole monotoonne toit!