Kas ma upun?
Lugege Markuse 4:35-41
Ja ma ütlesin: “Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast, et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.” (Jesaja 6:5)
Hiljuti ujulas käies märkasin ma kontrasti vetelpäästja ja hädas olijate vahel. Vetelpäästja töö on kaugelt ihaldusväärsem positsioon. Ma eelistaksin midagi vetelpäästja rolli taolist ka oma igapäevaelus. Aga tõde on see, et ma olen sageli rohkem nagu see, kes on uppumas.
Ma olen see, kes vajab, et Issand annaks mulle iga päev toitu, riideid ja varjupaika (Matteuse 6:31). Ma olen see, kes on pattu teinud ja jäänud ilma Jumala kirkusest (Rooma 3:23). Selle tulemusena olen ma see, kes vajab iga päev pattude andeksandmist, kui ma tunnistan oma patud ja oma vajadust Jumala järele (1. Johannese 1:9). Mina olen see, kes hakkab uppuma. Nagu Jesajal, on minulgi roojased huuled (Jesaja 6:5). Nagu Paulus, ei tee ma seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan (Rooma 7:15). Nagu Peetrus, püüan ma aidata Jumalat ja tegutseda viisil, mida mu inimlik arusaam dikteerib paremaks plaaniks (Matteuse 16:22, Johannese 18:10-11) – isegi kui ma olen see, kes hakkab uppuma.
Kas me pole kõik rohkem nagu see, kes hakkab uppuma, kui nagu vetelpäästja? Jeesus ütles: “Õndsad on need, kes on vaimus vaesed” – need, kes tunnevad vajadust Jumala järele – “sest nende päralt on taevariik” (Matteuse 5:3). Mida rohkem me tunneme oma meeleheitlikku vajadust Jumala järele, seda lähemale tuleme jumalariigile.
Ma olen see, kes vajab, et Issand annaks mulle iga päev toitu, riideid ja varjupaika (Matteuse 6:31). Ma olen see, kes on pattu teinud ja jäänud ilma Jumala kirkusest (Rooma 3:23). Selle tulemusena olen ma see, kes vajab iga päev pattude andeksandmist, kui ma tunnistan oma patud ja oma vajadust Jumala järele (1. Johannese 1:9). Mina olen see, kes hakkab uppuma. Nagu Jesajal, on minulgi roojased huuled (Jesaja 6:5). Nagu Paulus, ei tee ma seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan (Rooma 7:15). Nagu Peetrus, püüan ma aidata Jumalat ja tegutseda viisil, mida mu inimlik arusaam dikteerib paremaks plaaniks (Matteuse 16:22, Johannese 18:10-11) – isegi kui ma olen see, kes hakkab uppuma.
Kas me pole kõik rohkem nagu see, kes hakkab uppuma, kui nagu vetelpäästja? Jeesus ütles: “Õndsad on need, kes on vaimus vaesed” – need, kes tunnevad vajadust Jumala järele – “sest nende päralt on taevariik” (Matteuse 5:3). Mida rohkem me tunneme oma meeleheitlikku vajadust Jumala järele, seda lähemale tuleme jumalariigile.
.