Elu, mis särab

Kuueteistkümne-aastaselt sai minust innukas kristlane ja ma hakkasin otsima viise, kuidas oma usku jagada. Pimeduse varjus kõndisin ma ümbruskonnas ringi ja jätsin traktaate tänava äärde pargitud autode tuuleklaasi alla. Noorteajakiri trükkis mu tunnistuse ja ma kirjutasin inimestele, keda ma vaevalt tundsin, kirju hukatusest, mis ootab ees neid, kes Jumala päästepakkumise tagasi lükkavad. Minu headele kavatsustele vaatamata ei kuulnud ma kunagi, et keegi oleks selle läbi, mis ma tegin, oma elu Kristusele pühendanud.

Hiljem noortelaagris olles sain ma autoavariis vigastada. Mitmed laagrikaaslased tulid mulle külla ja ma rääkisin oma sõpradele, kuidas Jumal aitab mul mu ajutiste piirangutega toime tulla. Nädala lõpus sain ma koju minna. Varsti sai mu pastor ühelt laagriliselt kirja. Tüdruk kirjutas, et hoolimata sellest, et ta kasvas üles kristlikus kodus, ei olnud ta kunagi Jeesust oma ellu vastu võtnud. “Kui ma aga nägin rõõmu ja rahu Dave’i elus, seda valudele vaatamata, otsustasin ma seda teha.”

Tol päeval ei olnud ma tahtlikult püüdnud kedagi veenda Jumalale järgnema, kuid argielus rääkis Jumal minu kaudu. Ma sain selgeks, et kuigi Jumal saab kasutada kirjandust ja veenvaid jutlusi, tulevad mõned inimesed usule ainult siis, kui nad näevad kristluse lihast ja verest eeskuju.