Jumalale kuuludes

Kui ma türmi külastustoas oma vangist abikaasa kõrval istusin, hakkasin ma meid ümbritsevaid inimesi tähele panema. Esimest korda nägin ma neid kui vendi, poegi, abikaasasid, isasid ning lõpuks kui andestava ja armastava Jumala lapsi. Need olid ka mehed, kelle identiteet ühiskonna silmis oli vangi isikut tõendav number ja kriminaaltoimik. Sellegipoolest, kui mitte arvesse võtta nurgast jälgivaid relvastatud vangivalvureid ja meid ümbritsevaid betoonmüüre, oleks ümbrus võinud olla ükskõik missugune restoran või peresündmus, kuhu me võiksime minna. See hetk oli mulle kõige selgem pilt sellest, kuidas halastuse ja armu poolest rikas Jumal meid vaatab.

Me võime sooritada metsikuid kuritegusid Jumala ja Jumala rahva vastu. Ja kuigi me peame seisma silmitsi selliste tegude seaduslike tagajärgedega, vaatab Jumal meid siiski läbi andestavate silmade, õrnuse ja armastusega. Me pole enam vargad, mõrtsukad või valetajad; me oleme Jumala pojad ja tütred. Me lihtsalt kuulume Jumalale ja Jumal ei loobu meist iial.