Puuduv arm
Lugege Joona 2:1-11
Need, kes austavad tühje ebajumalaid, hülgavad oma osaduse. (Joona 2:9)
Kas te olete kunagi olnud mõne inimese käitumisest niivõrd häiritud, et suutsite mõelda ainult oma solvumisele? Hiljuti oli mul selline kogemus. Automaatselt oma koduseid toiminguid tehes jätkasin mõtlemist valule, mida mulle oli tehtud. “Kuidas nad küll võisid seda teha?” keesin ma vihast. “Mida nad mõtlesid?” Need mõtted keerlesid mu peas lõputu rattana.
Hiljem samal õhtul kirikus olles leidsin, et kuulan jutlust vaid poolenisti, jätkates mõtlemist sellele, kui vihane ma olen. Minu pahuruse ja muretsemise keskel meenutas Jumal äkki mulle salmi Joona raamatust, milles Joona ütleb, et kui sa keskendad oma pilgu ebajumalale, siis ei näe sa kunagi Jumala armu.
Ebajumal ei ole alati materiaalne asi nagu sportauto või uus teler. Iga asi, millele me keskendume, millele me kulutame oma aega ja mõtteid, võib olla ebajumal. Ma olin raisanud terve päeva, keskendudes oma mõttele sama palju nagu oleks see väärtusetu ebajumal. Ma ehitasin altari ja kummardusin trooni ette, mille nimeks oli “Mind on solvatud ja ma olen seepärast õnnetu ja tunnen end kogu aeg halvasti.” Ja kuna mu mõte oli suunatud sissepoole, ei vaadanud ma üles ega näinud armu, mida Jumal pakkus, armu nii mulle kui inimesele, kes oli mulle haiget teinud. Oli aeg anda ennast üle Jumala armule ja iseenda trooni asemel kummardada Jumala oma. Kas ka teil pole aeg sedasama teha?
Hiljem samal õhtul kirikus olles leidsin, et kuulan jutlust vaid poolenisti, jätkates mõtlemist sellele, kui vihane ma olen. Minu pahuruse ja muretsemise keskel meenutas Jumal äkki mulle salmi Joona raamatust, milles Joona ütleb, et kui sa keskendad oma pilgu ebajumalale, siis ei näe sa kunagi Jumala armu.
Ebajumal ei ole alati materiaalne asi nagu sportauto või uus teler. Iga asi, millele me keskendume, millele me kulutame oma aega ja mõtteid, võib olla ebajumal. Ma olin raisanud terve päeva, keskendudes oma mõttele sama palju nagu oleks see väärtusetu ebajumal. Ma ehitasin altari ja kummardusin trooni ette, mille nimeks oli “Mind on solvatud ja ma olen seepärast õnnetu ja tunnen end kogu aeg halvasti.” Ja kuna mu mõte oli suunatud sissepoole, ei vaadanud ma üles ega näinud armu, mida Jumal pakkus, armu nii mulle kui inimesele, kes oli mulle haiget teinud. Oli aeg anda ennast üle Jumala armule ja iseenda trooni asemel kummardada Jumala oma. Kas ka teil pole aeg sedasama teha?
Janna Ramsey (Tennessee)