Käblikuid oodates

Äkki laskus käblik meie puu otsas rippuvale linnumajale. Ma jälgisin aknast, kuidas linnuke korduvalt oma pead avasse pistis, pead edasi-tagasi nõksutades. Aeg-ajalt heitis lind vilksamisi pilke aiale. Siis kadus tilluke keha linnumajja. Lind oli selle oma koduks tunnistanud. Ma olin vaimustuses.

Ma olin juba neli aastat oodanud, et mõni käblik asuks elama ühte linnumajadest, mille mu isa oli armastusega ehitanud. Isa kinnitas mulle: “Ole kannatlik, nad leiavad majad üles.” Seni olid linnumajad rippunud tühjalt, lumetormides kõikudes ja suvetuule käes õõtsudes, oodates, millal käblikud neisse elama asuvad.

Nagu käblikud, kulub minulgi mõnikord aega, et leida tee koju Jumala juurde. Kui ma pole sel ajal suuteline palvetama, kuuleb Jumal, mis on mu südames. Kui ma käitun ükskõikselt või isegi keeldun kuulamast, siis ei tõmbu Jumal tagasi, vaid hoopis pakub mulle pidevalt valikut õigesti toimida. Ja kui ma vajan toetust ja armastust, siis on Jumal alati minuga. Jumal ei unusta meid ega kao meie elu lumetormides või suvekuumuses. Selle asemel on Jumal alati kannatlik ja kättesaadav, alati koos meiega.