Segased motiivid

Hiljuti märkasin ma tänases kirjakohas midagi sellist, mida ma polnud varem näinud. Teistes olukordades, kus Jeesus tervendab, otsisid juutide juhid viise, kuidas teda lõksu püüda (sest ta tervendas hingamispäeval, ühendas selle pattude andeks- andmisega või muul põhjusel). Antud juhul aga nad tegelikult julgustavad Jeesust tervendama. Miks? “Sest see väeülem armastab meie rahvast ja on ehitanud sünagoogi.” (Vaadake Luuka 7:4.) Siit selgub, et kui Jeesus saab nende huve teenida, siis on nad kõik tema poolt. Vastasel korral aga mitte nii väga.

Nagu me näeme sageli Luuka evangeeliumis, tervendab Jeesus inimesi sõltumata sellest, kas nad on selle “ära teeninud” või mitte. Antud juhul vaatab Jeesus juhtide valest motiivist mööda ja suundub väeülema majja. Elu koos Jeesusega on alati inimesest hoolimine.

Nende juhtide muutuvad reaktsioonid on tavalised. Inimesed saavad kiiresti oma reaktsioone muuta. Kui Jeesus saabus palmipuudepühal Jeruusalemma, ümbritses teda juubeldav rahvahulk. Mõni päev hiljem nõudis rahvas, et ta risti löödaks. Ja siis läks Jeesus edasi Kolgatale – mitte sellepärast, et nad on seda väärt, mitte sellepärast, et teie või mina oleme seda väärt. Jeesus tegi seda, sest ta teadis, et me kõik vajame päästet. Kristus teeb seda praegugi, üks inimene korraga.