Jumala lakkamatu armastus

Stephen oli meie kindlameelne, trotsi täis poeg. Kui ta oli mudilane, päästsin ma ta auto alla sattumast. Kui ta oli väike poiss, päästsin ma ta usside ja muude kahjurite käest. Kui ta oli teismeline, päästsin ma ta leekidest. Aga ma ei suutnud päästa Stephenit halbadest valikutest, mida ta täiskasvanuna tegi, eriti tema valikust mitte pöörduda otsuste tegemisel Jumala poole.

Mu armastus Stepheni vastu ei kõikunud kunagi tema kolme- kümne eluaasta jooksul. Kas ma armastasin teda ta surmapäeval vähem kui sünnipäeval? Ei. Kuna ta on mu poeg, siis ta oli ja jääb alati minu osaks.

Nagu Stephen minuga, olen mina üks Jumala trotsi täis lastest. Minu halbadest valikutest ja mässust hoolimata armastab Jumal mind alati. Kuni ma olen Kristuses Jeesuses, ei saa miski mind Jumala armastusest lahutada – ei inglid, valitsejad, käesolevad sündmused ega tulevik, ei joovastuse tipud ega meeleheite sügavused. Ma kuulun oma Lunastajale, temale, kes andis mulle igavese elu. Jumala lakkamatu armastuse kaudu olen ma alatiseks seotud Kristuse külge. Miski ei saa mind Issandast lahutada.