Reisikaaslased

Ma kasvasin üles kristlikus kodus, aga me perekond ei käinud regulaarselt kirikus. Peale kolledži lõpetamist tulin ma kodulinna tagasi, kuid paljud mu sõbrad olid ära kolinud. Ma tundsin end üksi ja eraldatuna, seepärast hakkasin ma uute inimestega kohtumiseks kogudust otsima. Ma hakkasin kirikus käima ja mind kutsuti väikesesse piiblirühma. Alguses ma kartsin veidi, sest ei tundnud seal kedagi. Jumala õrna torke peale võtsin ma kutse vastu ja hakkasin kohal käima. See oli elumuutev kogemus.

Ma õppisin teistest rohkem hoolima. Rühmaliikmed olid üksteisele toeks. Me kandsime üksteist paljudest rasketest eluolukordadest läbi ja jagasime üksteise rõõme. Väike rühm oli palju aastaid mu elutähtis ühendusjoon ja tugi.

Selle kogemuse kaudu adusin, et Jumal ei taha, et me üksinda läbi elu käime. Kristlike sõprade läbi demonstreerib Jumal armastust meie vastu. Jumal annab meid üksteisele, et üksteisele toetuda, üksteist õpetada ja kõige tähtsam, üksteist armastada.