Põuasel maal

Ma olin janust parkunud ja mu pea valutas. Käes oli meie neljapäevase Apalatði mägede matka ja seljakotiekskursiooni kolmas päev. Meie seiklushimuline rühm – neli teejuhti, kolm täiskasvanut ja kuus teismelist – oli just jõudnud mäetippu, peatudes enne teekonna jätkamist lühikeseks puhkuseks. Kui ma kivile puhkama istusin, neelasin pudelist viimased veetilgad ja veidi oma sõbra pudelist. Pikkamööda mu peavalu lakkas ja kuumus ei tundunud enam nii rõhuv.

Sellel matkal hakkasime me kõik hindama vett nagu mitte kunagi varem. Enne päevamatka algust täitsime iga inimese kohta kaks veepudelit, paigutades need hoolikalt oma pakkide hulka. Vee lõppemine tooks kõrbetingimustes kaasa vedeliku kaotuse ja ohtliku olukorra, seepärast säilitasime hoolikalt oma varusid.

Vaimulikult olen ma pingelise olukorra või eluhetke jooksul sageli tundnud vajadust värskenduse järele. Jõu ammendumise tõttu oleksin ma võinud lihtsalt loobuda. Sellistel kordadel eluandva Jumala Sõna poole värskenduse saamiseks pöördumine on andnud mulle väge ja energiat oma usuteed jätkata. Me vajame iga päev vaimulikku vett ja Jumal pakub seda iga päev.