“Lõpetage kurtmine”

Kohaliku kiirtoidurestorani omanikena kuulsime abikaasaga väikelapse õnnetut kisa. Miski oli teda pahandanud ja ta püüdis – korduvalt – teha oma emale selgeks, et tal on ebamugav. Lõpuks võttis ema lapse sülle, hoidis teda oma silmade kõrgusel ja ütles kindlalt: “Lõpeta kurtmine, Justin!” Nendest sõnadest on saanud meie pere ühine nali, kui emb-kumb meist kaotab meelerahu või kurdab pidevalt ja korduvalt mingi pisiasja üle. See vahejuhtum meenutas meile meie enda kannatamatust oma lastega, kui olime noored lapsevanemad. Aga veel enam, vaimulikul tasemel on see liiga sageli näiteks väljaütlemata (või öeldud) nõudmine küpsematelt usklikelt vähemküpsematele. Ma olen hakanud mõistma, et nii vaimulikud kui füüsilised imikud käituvad titadena.

Oma varasematest kristlikest kogemustest mäletan, et mõned usklikud olid lubatud käitumisreeglite ja -loetelude osas jäigad. Väljaütlemata hoiakuks oli “lõpetage kurtmine”. Kui ma tundsin, et olen julguse kaotanud või Jumalale pettumuse valmistanud, siis nii mõnedki usklikud julgustasid mind. Tänu Jumalale nende vähenõudlike pühade eest mu elus, kes olid, nagu Barnabas, lohutuse allikaks. Ma tahan seda valgust ja lohutust, mida teised minuga jagasid, ka ise edasi anda.