Olge ärkvel!

Töönädala esimene päev ei alanud kuigi hästi. Kõigepealt pidin ma koju tagasi mahajäänud koti järele minema. Siis jätsin ma koti rongi pagasiriiulile. Ma pidin uuesti sellele järele minema ning seekord pidin ma piletikontrolörile ja juhile selgitama, mis oli juhtunud. Ma tean, et ma pole ainus, kellega sellised asjad juhtuvad, eriti pärast pikka nädalalõppu. Sageli teeme mehaaniliselt igapäevatöid, liigume automaatselt vajalikus suunas ja kulgeme mööda tavalist elujõge.

Ka meie osadus Jumalaga võib selliseks muutuda. Me käime pühapäeviti kirikus lihtsalt harjumusest. Me ei muutu ega kasva vaimulikult. Me oleme õnnelikud, et kõik püsib endisena. Me lükkame piiblilugemise edasi või mitteusklikule oma usust rääkimise järgmisele nädalale või kuule või uue ülesande täitmise järgmisele aastale. Tundub, nagu ei kasvaks me enam oma usus. Jumal aga kutsub meid olema alati valmis Kristuse tulekuks.

Jumal kutsub meid lakkamatult palvetama ning käituma ja elama iga päev nii, nagu oleks see viimane. Me ei saa sellele kutsele hooletult või juhuslikult vastata. Tõeline usuelu nõuab pühendunud, kavatsetud käimist Jeesuse Kristusega ja tema jalajälgede järgimist.