Andke ja laske elada

Arutasime töökaaslaga, kuidas almuste palujatele reageerida. Mul on olnud selliseid vestlusi mitme inimesega ja ma olen tulnud sellisele rahumeelsele otsusele: anda igaühele, kes mu käest palub. Mul võib olla või mitte olla just seda, mida nad otsivad – olgu küsijaks siis peenraha paluv kodutu või keegi, kes kinnitab, et tal on bensiinijaamas auto, mis ei lähe käima. Ma leian lohutust teadmisest, et täidan Jeesuse käsku: “Anna igaühele, kes sinult palub.” Ma olen otsustanud anda, küsimata, kas see vajadus on tõeline või mitte.

Ma usun, et Jeesus kutsub meid kaastundlikult reageerima. See, mida saajad meie annetustega teevad, jääb nende ja Jumala teada. Ma loodan, et see innustab neid headust edasi andma. Või selle kaudu, et keegi nende appihüüule vastas, saavad nad teada, et nad ei ole nähtamatud. Igal juhul palvetan ma, et mu annetus muudab nende päeva veidi helgemaks. Tasuks saan ma tavaliselt naeratuse ja “Jumal õnnistagu teid”.

Mulle pakub suurt rahuldust teadmine, et ma olen vastanud Jumala kutsele, isegi kui ma tean, et mind on mitu korda petetud. Mul on õnne omada rohkem kui ma vajan ja mul on vahendeid, mida palujatega jagada.