Orvuks jäänud
Lugege Johannese 14:15-21
Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama. Sel päeval te tunnete ära, et mina olen oma Isas ja teie minus ja mina teis. (Johannese 14:18-20)
Kuigi ma olin täisealine, kui mu vanemad surid, tundsin ma teravalt, mida tähendab olla orb. Kaks inimest, kes olid mu eest hoolitsenud ja mu elu kujundanud, olid lahkunud. Terav kurvastus andis teed segiolekule: “Kes ma nüüd olen? Kes tunneb mind sügavalt, aga sellegipoolest armastab mind?” Johannese evangeelium näitab Jeesust, kes räägib oma jüngritele, et kuigi saabub aeg, mil nad teda enam ei näe, on ta alati nende osa, nii nagu jüngridki on igavesti osa temast.
Ja nii oli ka mu vanematega. Ma näen nüüd, et isegi peale nende surma jätkab nende armastava headuse eeskuju minu õpetamist ja elu juhtimist. Nende eeskuju on palju tähendusrikkam kui lihtsalt head mälestused. See, mida ma oma vanematelt õppisin, jääb sügavale minu sisse, sügavamale, kui ma suudan mõelda, mu südamesse. Ja nende südame õpetajaks oli Jumal.
Samal viisil õpin ma tundma Jumalat Jeesuse elu ja armastuse kaudu. Selle osaduse tugevdamine palve ja Piibli, andmise ja teenimise kaudu hoiab mind alati ühenduses elava Jumalaga.
Ja nii oli ka mu vanematega. Ma näen nüüd, et isegi peale nende surma jätkab nende armastava headuse eeskuju minu õpetamist ja elu juhtimist. Nende eeskuju on palju tähendusrikkam kui lihtsalt head mälestused. See, mida ma oma vanematelt õppisin, jääb sügavale minu sisse, sügavamale, kui ma suudan mõelda, mu südamesse. Ja nende südame õpetajaks oli Jumal.
Samal viisil õpin ma tundma Jumalat Jeesuse elu ja armastuse kaudu. Selle osaduse tugevdamine palve ja Piibli, andmise ja teenimise kaudu hoiab mind alati ühenduses elava Jumalaga.
Linda Tatum (Põhja-Carolina)