Taas terve

Mõni kuu pärast seda, kui ma olin oma esimesele pastorikohale määratud, võitlesin ma pühapäevase jutluse ettevalmistamisega. Mu noorim tütar Christina tuli tuppa oma lemmikust kaltsunukuga. Selle käte ja jalgade niidipisted olid kulunud ning õmblused lagunenud. Kurva ilmega palus ta, kas ma võiksin nuku käed ja jalad ära parandada. Ma ütlesin Christinale: “Issi on oma jutlusega hõivatud. Ma parandan su nuku hiljem.” Laps läks aeglaselt teise tuppa.

Kui ma hakkasin jutluseteksti lõpetama, tõstsin ma pilgu. Christina oli toas tagasi ja palus jälle kurvalt, et ma ta nuku parandaksin. Süütunne sai minust võitu ja ma palusin, et ta ulataks mulle oma nuku. Ma võtsin õmbluskomplekti välja ja hakkasin üht kätt parandama. Kui ma seda tegin, tundus mulle, nagu räägiks Jumal minuga. “Enne kui sa minu armastust ja päästvat armu tundma õppisid, olid ka sina nagu see nukk – rebenenud ja katki. Sinu elu hakkas purunema. Aga ma armastan sind ja olen su elu taas kokku pannud. Armastusega tegin ma sind terveks.”

Tol õhtul olime nii Christina kui mina õnnistatud Jumala armastusega, kes näeb meie nõrku, purunenud elusid ja teeb meid jälle terveks.