Kaotusest hoolimata

Telefonivastuvõtjas oli sõnum, et ma pean helistama. Ma teadsin, et see on sõnum, mida ma ei tahtnud kuulda – üks mu lähedasi on surnud. Me olime kurvad, vihased ja lihtsalt ei saanud aru. Kuigi mõtlesime, et ta ei tarvitse seda võitlust võita, ei olnud ta surm meile mõistetav. Miks just tema? Ta oli tugev, elurõõmus ja noor – ainult kolmekümne kuue aastane.

Tema haiguse ajal lugesin ma ikka ja jälle Jaakobuse kirja ja Iiobi raamatut. Jaakobus õpetab meile me katsumustest elu jooksul, Iiob oli mees, kes kaotas palju, kuid ta usaldas ikkagi Jumalat. Jaakobuse 1. peatükk ütleb: “Pidage seda lausa rõõmuks, mu vennad, kui satute mitmesugustesse kiusatustesse, kuna te teate, et teie usu läbikatsumine teeb teid kannatlikuks” (2.-3. salm).

Leina ajal on kerge küsida, miks. Kui ma aga mõtlesin rohkem meie perekonna kaotusele, hakkasin ma mõtlema paljudele õnnistustele, mida Jumal on meile andnud. Ma adusin, et tähtis on see, et me igas olukorras üksteist armastaksime. Meie lähedane oli valmis Jumalaga kohtuma, tema osadus Issandaga oli tugev. See teadmine andis kaotusest hoolimata meie perele rahu – ja isegi rõõmu.