Tõeliselt tähtis

Nagu enamik inimesi, keda ma tunnen, õpetati mindki nooruses, et hoolsa töö ja pühendumisega suudan ma kõik eesmärgid saavutada. Ma ei pidanud end kunagi halvaks inimeseks, aga kuna ma õppisin suunama kõik oma jõupingutused materiaalsele edule, jätsin ma oma vaimuliku arengu hooletusse. Kuigi ma käisin kirikus, puudus mul igasugune osadus Jumalaga.

See kõik muutus 2003. aastal, kui ma äkki epilepsiasse haigestusin. Ma ei suutnud töötada ega isegi autot juhtida. Mu maailm muutus dramaatiliselt üle öö. Olime abikaasaga lausa majandusliku krahhi äärel, kaotamas peaaegu kõik, mille nimel olime kogu elu töötanud. Meil polnud mitte kellegi ega millegi poole pöörduda. Sel eluperioodil tulid meile appi kiriku liikmed, kus me käisime. Nad viisid mind arstivastuvõtule ja kirjutasid minu nimel hoolekandeasutustele kirju. Veel enam, sel raskel ajal pakkusid nad mu naisele ja mulle emotsionaalset ja vaimulikku varjupaika ning praktilist abi.

Ma olen praegugi invaliid ja elu, mida ma palju aastaid tundsin, on möödas. Sellegipoolest olen ma saanud selgeks, et elus pole tõeliselt tähtsad isiklikud saavutused, vaid usk Jumalasse.