Kunagi pole liiga hilja

Mu abikaasa oli hea ja intelligentne inimene, aga enamiku oma elust oli ta pidevalt mures – ta kandis oma õlgadel raskusi, ärevust ja probleeme, mis teda tõsiselt häirisid. Oma viimased elukuud veetis ta haiglas, kus tal oli võimalus sügavamalt kui kunagi varem oma elu üle järele mõelda. Kuigi ta tervis oli halb, sai ta vaimulikku jõudu ning sündis jälle uueks ja täielikuks eluks.

Oma viimaste elukuude jooksul maa peal suutis ta elada rahulikus osaduses Jumala ja teistega. Ta uskus Kristusesse, kes ütles, et me ei pea rasket koormat kandma. Suurem Jumala tõe mõistmine avas ta südame suuremale usule ja isiklikumale osadusele Jumalaga. Mu abikaasa ütles mulle, et raske koorem, mida ta oli varem endas kandnud, oli läinud.

Teades tähendamissõna viinamäel töötajatest (Matteuse 20:1-4), rõõmustan ma kindlustundest, et sellele viimasele töötegijale antakse samasugune puhkuse- ja rahutasu nagu kõigile, kes on Issanda juurde läinud.