Jeesus mõistab
Lugege 1. Tessaloonika 4:13-18
“Kuhu te olete ta pannud?” Nad ütlesid talle: “Issand, tule ja vaata!” Jeesus nuttis. (Johannese 11:34-35)
Ma kolisin kodust linna, mis oli mu vanematekodust kahe tunni autosõidu kaugusel. Ma külastasin neid vaid iga kolme kuu järel, aga me olime pidevalt telefoni teel ühenduses. Ma magasin oma uues kodus, kui ühel öösel kella kolme paiku helistas mu isa. Tema hääl oli murdunud ja värises, kui ta ütles mulle, et mu ema on surnud.
“Mis?” vastasin ma. Alles eelmisel nädalal olin ma oma emaga rääkinud, me vahetasime uudiseid, naersime ja vestlesime. Kuidas sai ta lihtsalt minna – jätmata mulle võimalust temaga hüvasti jätta või öelda, et ma armastan teda? See sõnum oli ootamatu ja ma ei suutnud seda uskuda. Kogu olukord tundus ebatõenäoline. Aga mind ümbritsesid mu pereliikmed ja sõbrad. Me lohutasime üksteist oma pisarate läbi.
Jeesus näitas meile, et kurvastus on loomulik asi. Piibel räägib meile, et Jeesus nuttis, kui ta sõber Laatsarus suri. Mu ema ei äratatud üles nagu Laatsarust, aga kuna ta oli andnud oma elu Kristusele, siis tean ma, et ülestõusmise päeval äratatakse ta üles uueks eluks.
“Mis?” vastasin ma. Alles eelmisel nädalal olin ma oma emaga rääkinud, me vahetasime uudiseid, naersime ja vestlesime. Kuidas sai ta lihtsalt minna – jätmata mulle võimalust temaga hüvasti jätta või öelda, et ma armastan teda? See sõnum oli ootamatu ja ma ei suutnud seda uskuda. Kogu olukord tundus ebatõenäoline. Aga mind ümbritsesid mu pereliikmed ja sõbrad. Me lohutasime üksteist oma pisarate läbi.
Jeesus näitas meile, et kurvastus on loomulik asi. Piibel räägib meile, et Jeesus nuttis, kui ta sõber Laatsarus suri. Mu ema ei äratatud üles nagu Laatsarust, aga kuna ta oli andnud oma elu Kristusele, siis tean ma, et ülestõusmise päeval äratatakse ta üles uueks eluks.
Marlene Brooker (Inglismaa, Essex)