Arusaamise asupaik

Ma võin üht ja sama raamatut lugeda neli korda. Ühe korra loen ma sisu pärast, teise korra viisi pärast, kuidas see on kirjutatud, kolmanda korra nägemaks, kas sisu oli nii hea, nagu ma mäletan, ja neljanda korra leidmaks, kas see on kirjutatud nii hästi nagu ma mäletasin.

Mu abikaasa Michael tahab harva raamatut kaks korda lugeda. Ta ütleb, et kui ta iga päev Piiblit loeb, siis see ongi üks põhjus, miks tal on raskusi midagi Piiblist selgeks saada. Ta on sama Pühakirja varem lugenud ja tal on raske uuesti tekstile keskenduda. Ta jõuab peatüki lõppu ja avastab, et ei mäleta ühtegi sõna. Isegi kui mul pole midagi selle vastu, et varem loetu uuesti läbi lugeda, olen ma sageli liialt hõivatud oma tütarde, kodu, rahaasjade või mõne muu raamatuga, et asuda taas Piibli juurde. Mul on raske seda iga päev lugeda.

Michael ja mina oleme üheskoos leidnud viisi, kuidas Piiblit hoolikamalt lugeda. Me küsime: “Mida on uut selles peatükis, mida me lugesime?” Ükskõik, missugusele vajadusele võis Pühakiri olla aasta tagasi suunatud, on meie vajadused muutunud. Me avastame mõtte tänaseks päevaks. Sellise lähenemisviisiga leiame me Piiblist värske tõe ja targa juhtnööri.