“Ärge kartke”

“Asi pole selles, et ma kardan surra,” ütles mu haiglavoodis lamav ema. Oma viimasest haiglasse minekust alates oli ta vähe rääkinud. Neid haiglaskäike oli kahe viimase aasta jooksul olnud palju, mille jooksul olin näinud tema pide- vat kehalise ja vaimse tervise allakäiku. Enamiku ajast tundus, nagu elaks ta kohas, kuhu mul oli keelatud siseneda. Neid sõnu kuuldes oli mu esimeseks instinktiks ema veenda, et ta ei ole suremas. Tema kokkukuivanud keha vaadates aga adusin, et ta hakkab lahkuma. Kui ema mulle silma vaatas, siis tundus, nagu oleks meie vahel olev suhtlemisbarjäär veidikeseks kadunud. Ma tundsin, et kui ma räägin, siis ta ei kuule, kuid saab aru.

“Ära karda, ema. Kui sa sured, lähed sa Jumala juurde ja see on imeline”, ütlesin ma.

Ta suri mõni nädal hiljem ja mul oli hea meel, et me olime seda erilist hetke jaganud. Tema keha ja mõistuse aeglast mandumist jälgides sain teadlikuks iseenda surelikkusest. Ma seisin silmitsi tõega, et meie maapealne keha on ainult ajutine elukoht. Me ei tea täpselt, mis juhtub, kui me sureme, aga teame üht: me läheme Jumala juurde ja see on imeline.