Uskumise pilt

Me jäime välja luku taha. Mu väikese sugulase silmadesse ilmusid pisarad, kui ta kõhklevalt küsis: “Tädi Val, kuidas me jälle sisse saame?” Teda sülle võttes küsisin: “Kas sa usud, et ma sinu eest hästi hoolitsen ja leian viisi, kuidas uuesti majja saada?” Pead noogutades ja mu väljasirutatud käe külge klammerdudes kõndis ta koos minuga lukus ukse juurest eemale ja tegevusplaanile vastu. Ta ei küsinud enam, kuidas me sisse saame. Selle asemel jätkas ta oma mängu, olles veendunud, et ma leian olukorrale lahenduse.

Lapseusk on malbe. Pole ime, et Jeesus kasutas lapsi näitamaks, kuidas Jumala juurde tulla. Lastel on võime uskuda seda, millest nad aru ei saa. Täiskasvanud kaotavad selle anni, pöörates uskumise väljakutseks. Iga pöördega tulevad küsimused: miks see juhtus? Kuidas me hakkama saame? Mis tuleb järgmiseks? Selle kontrastiks annab Jumal meile uskumise pildi. Hoolimata sellest, et me ei tea, kuidas või miks, saame talle otsa vaadata, tema käest kinni haarata ning elamist lootuse- ja rahutundega jätkata.