Tõeline meeleparandus

Vestlus oli pingeline ja emotsiooniderohke ning näis, et mitte keegi pole valmis muutuma. Lõpuks ütlesin: “Ma tean, et olen vigu teinud.” Teisedki tunnistasid, et nad on vigu teinud. Olukord oli küps ülestunnistuseks, andestuseks ja meeleparanduseks, aga seda ei juhtunud. Me lahkusime koosolekult vihaste ja ärritatutena, olles väga vähe saavutanud.

Mitu tundi hiljem elasin ma seda koosolekut uuesti mõtetes läbi. Mis läks valesti? Mida me oleksime saanud teha, et muuta oma vastuseis positiivseks tulemuseks? Aeglaselt adusin, et kuigi me kõik tunnistasime, et olime teinud vigu, ei parandanud keegi meist meelt. Mitte keegi ei otsinud andestust ega võtnud vastu andeksandi, mida Jumal pakub. Meeleparandus on enamat kui oma vigade tunnistamine. Meeleparandus tähendab, et me tõesti kahetseme oma tegusid, läheme uues suunas ja otsime uut osadust nendega, keda meie sõnad, teod ja otsused mõjutavad. Tollele koosolekule mõeldes adusin, et eneseõigustus on muutunud harjumuseks. Me ootame, et Jumal muudaks pigem teisi kui meid endid. Jeesuse kutset meelt parandada võib olla raske kuulda, aga sellele järgneb rõõmusõnum.