Rõõm, mida ei saa ära võtta
Lugege Luuka 1:46-55
Ja Maarja ütles: “Mu hing ülistab Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, minu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale.” (Luuka 1:46-48)
Paar nädalat enne oma viimaseid jõulupühi teatas mu ema jumalateenistuse palveajal: “Kuigi mul diagnoositi äge kasvajavorm ja prognoos ei ole kuigi hea, tahan ma, et kõik teaksid, et mitte miski ei saa mu jõulurõõmu ära võtta!” Tema vaprad sõnad on mulle mällu sööbinud.
Igal aastal Maarja Magnificati lugedes meenutab see mulle, et ükskõik, mis ka juhtub, on meie elu osa suuremast pildist. Raseda ja vallalisena pidi Maarja sooritama eesli seljas pika ebamugava teekonna Petlemma ja lõpuks laudas poja ilmale tooma. Sellegipoolest laulis Maarja pärast ingli sõnu kiituslaulu, sest ta teadis, et Jumalal on midagi teoksil. Oma olukorrast hoolimata mõistis Maarja, et tal on eesõigus olla osa Jumala halastuse edasiliikumisest põlvest põlve.
Maarja ja minu ema vaimulikkuse kinnitamine tähendaks, et ükskõik, mis meiega juhtub, võime me laulda. Kui me hoiame oma pilgu Jumalal, ei saa miski meilt jõulurõõmu varastada.
Igal aastal Maarja Magnificati lugedes meenutab see mulle, et ükskõik, mis ka juhtub, on meie elu osa suuremast pildist. Raseda ja vallalisena pidi Maarja sooritama eesli seljas pika ebamugava teekonna Petlemma ja lõpuks laudas poja ilmale tooma. Sellegipoolest laulis Maarja pärast ingli sõnu kiituslaulu, sest ta teadis, et Jumalal on midagi teoksil. Oma olukorrast hoolimata mõistis Maarja, et tal on eesõigus olla osa Jumala halastuse edasiliikumisest põlvest põlve.
Maarja ja minu ema vaimulikkuse kinnitamine tähendaks, et ükskõik, mis meiega juhtub, võime me laulda. Kui me hoiame oma pilgu Jumalal, ei saa miski meilt jõulurõõmu varastada.
Stephen P. West (Alabama)