Kas olete valmis?
Lugege Jesaja 40:1-5
Valmistage kõrbes Issanda teed. (Jesaja 40:3)
Hiljuti küsis keegi minult, kas ma olen jõuludeks valmis. Minu vastus oli: “Valmis või mitte, aga jõulud tulevad sellegipoolest.”
Advendiaeg esitab meile kõigile ühesuguse küsimuse. Jesaja kutsus inimesi valmistama Issandale teed. Prohveti kuju tänapäevaseks vasteks on rasked maaliigutajad ja dünamiit. Me valmistume selleks, et Jumal tuleks ning purustaks ja uhuks minema kõik, mis ei ole püha.
Aga oma jõupingutustest hoolimata olla ärkvel ja erksad pole me sageli valmis. See on nagu iga sünd. Lapsevanemad ei ole kunagi tõeliselt valmis muudatuseks, mille iga lapse sünd toob. See on nagu iga surm. Meil võisid olla kuud, isegi aastad, et selleks valmistuda, aga kui lähedane hingab viimast korda, siis toob see ikkagi kaasa tohutu leina, justkui oleksime olnud selle võimalikkusest täielikus teadmatuses. See on, nagu kuuleksime arsti ütlemas: “Teil on kasvaja.” Me oleme koos teistega seda teed käinud. Aga kui vajame, et teised käiksid koos meiega, siis on see teisiti viisil, milleks me ei suuda valmis olla.
Elu jätkub, ükskõik, kas me oleme valmis või mitte. Alati on olemas üllatused, mida me ei suuda oodata, ja nõuded, milleks me ei suuda valmistuda. Ma kahtlustan, et sellepärast ongi Kõige pühama üks nimesid Immaanuel, mis tähendab “Jumal on meiega”. Ehk nagu ütles taevane hääl apostel Paulusele: “Sulle piisab minu armust” (2. Korintose 12:9). Usk on uskumine, et Jumala arm on piisav ja on seda ka tulevikus. See on igavesti sama.
Advendiaeg esitab meile kõigile ühesuguse küsimuse. Jesaja kutsus inimesi valmistama Issandale teed. Prohveti kuju tänapäevaseks vasteks on rasked maaliigutajad ja dünamiit. Me valmistume selleks, et Jumal tuleks ning purustaks ja uhuks minema kõik, mis ei ole püha.
Aga oma jõupingutustest hoolimata olla ärkvel ja erksad pole me sageli valmis. See on nagu iga sünd. Lapsevanemad ei ole kunagi tõeliselt valmis muudatuseks, mille iga lapse sünd toob. See on nagu iga surm. Meil võisid olla kuud, isegi aastad, et selleks valmistuda, aga kui lähedane hingab viimast korda, siis toob see ikkagi kaasa tohutu leina, justkui oleksime olnud selle võimalikkusest täielikus teadmatuses. See on, nagu kuuleksime arsti ütlemas: “Teil on kasvaja.” Me oleme koos teistega seda teed käinud. Aga kui vajame, et teised käiksid koos meiega, siis on see teisiti viisil, milleks me ei suuda valmis olla.
Elu jätkub, ükskõik, kas me oleme valmis või mitte. Alati on olemas üllatused, mida me ei suuda oodata, ja nõuded, milleks me ei suuda valmistuda. Ma kahtlustan, et sellepärast ongi Kõige pühama üks nimesid Immaanuel, mis tähendab “Jumal on meiega”. Ehk nagu ütles taevane hääl apostel Paulusele: “Sulle piisab minu armust” (2. Korintose 12:9). Usk on uskumine, et Jumala arm on piisav ja on seda ka tulevikus. See on igavesti sama.
.