Esimene asi

Minu 96-aastane ema elab hooldekodus. Iga päev istub ta hooldajate toa lähedal ja ootab kannatlikult mu külastust. Ma püüan teda korrapäraselt külastada ja lilli tuua. Kui ma emale lilled ulatan, siis tänab ta mind korduvalt ja ta silmadesse tulevad rõõmupisarad.

Kui mu ema lilli käes hoiab, vaatab ta neid väga hoolikalt ning kommenteerib nende lõhna, värvi ja õite kuju. Ta tuletab alati mulle meelde, et ma paneksin need laua peale kindlasse kohta, et kui ta hommikul ärkab, on need esimene asi, mida ta näeb. Minu külaskäigu lõpus me hoiame palvetades teineteise käest kinni ja lausume 23. salmi.

Minu jaoks on selline iga lille imetlemine peaaegu nagu Jumala kummardamine. Ema usk ja armastus loodu vastu on aidanud mind näha isegi veel selgemalt, et õige osadus Jumalaga ei peitu meeleheitlikus püüdes võita oma käitumise abil tunnustust. Me astume selle suhtesse ja säilitame seda, võttes alandlikult vastu armastuse ja armu, mida Jumal meile Jeesuses Kristuses pakub.