Jõuluaegne kohtumine

Ilma erilise entusiasmita võtsin ma vastu kutse minna ühte õigeusukirikusse jõulujumalateenistusele. Kui me kirikusse sisenesime, nägin ma üht naist preestriga juttu ajamas. Naise nägu ei tundunud kohe tuttav, aga ma teadsin kindlalt, et tunnen teda.

Teenistuse ajal kuulasin ma imelist laulu ja palveid. Ma vaatasin ikoone ja võbisevaid küünlaid. Sellegipoolest mõtlesin ma kogu aeg sellele naisele. “Kuidas ma küll teda tean?”

Äkki meenus mulle: ta oli mu esimene muusikaõpetaja. Ma ei olnud teda kakskümmend viis aastat näinud. Ta oli inimene, kes avas mulle muusikamaailma ja tegi veelgi rohkem. See naine oli esimene, kes rääkis mulle Jumalast – seda ajal, mil mu kodumaal oli sisuliselt keelatud Jumala nime mainida.

Ma läksin tema juurde. Kui ma küsisin, kas ta tunneb mu ära, ütles ta “jah” ja lisas: “Teie silmad on endised.” Ma ütlesin talle: “Teate, te olite esimene, kes rääkis mulle Jumalast.” Naeratus valgustas ta nägu. Mind haaras emotsioon. Ma nägin, et – kuigi ma mõistsin vähe –, kui ma otsisin Jumalat, siis tulid mu juurde inimesed, keda ma juhtimiseks vajasin.