Teine jõulupüha

Jõulud on kaua olnud mu lemmikaeg. Ma armastan selle tulesid, kaunistusi, pidusid, tähendust ja üldist tunnet. Jõulud on mulle ka kõige hullem aeg. Ma ei suuda esimese jõulupüha viimaseid tunde nautida, sest tean, et pühad on varsti möödas ja 26. detsembrist alates läheb elu endistviisi edasi. Sel hetkel tunnen ma meeleheidet. Mind aitab vastu pidada ainult lootus, et ma näen ka järgmisi jõuluid. Kui ma pean meeles, et iga päev on sammuke lähemale ajale, mida ma väga armastan, algabki otsekohe päevade arvestamine järgmiste jõuludeni.

Ma arvan, et ka jüngrid kogesid samasugust igatsust. Kui Jeesus risti löödi, jäid nad temast ilma. Siis tõusis ta üles – vaid selleks, et minna üles taevasse, jättes jüngrid veelkord üksi. Aga lootus, et nad näevad taas Kristust, aitas neid edasi liikuda.

Teadmine, et kõik, mida ta oli neile õpetanud ja kõik imelised asjad, mis ta oli öelnud, hoidis nende silmad ja südame taevale keskendatuna. Meiegi vajame iga päev sedasama lootust, mis kannab meid igast päevast läbi. See lootus on Kristus, kes on igal ajal meie lähedal. See lootus võidab meeleheite ja kannab meid päevani, mil me näeme Kristust näost näkku.