Torm ja vaikus

Mu ema rääkis meile Jumala armastusest ja lõpetas meie jutuajamise sageli sõnadega: “Viige see palves Jumala kätte.” Ma ei hinnanud ema nõuande tarkust enne, kui mu elu täitus tormidega. Päevast päeva kordasin ma üht kindlat palvet: “Jumal, ma vajan su nõuannet. Ma ootan su sõnumit. Juhi mind, õpeta mind, räägi minuga.” Sellegipoolest tormid jätkusid. Ma püüdsin sobitada oma pidevaid muresid oma osadusega Jumalaga. Ühel õhtul ujulas olles, kui ma tegin ujumises vaheaja ja kordasin taas oma palvet, et Jumal räägiks minuga, kuulsin ma, et Jumal ütles: “Vaata, kuidas vesi muutub selgemaks, kui su liikumine peatub. Heida oma koormad mu jalge ette ja mina annan sulle hingamise.”

Me tahame palvevastuseid nüüd ja kohe. Jumal ütleb meile: “Kui te vaid lõpetaksite ringi liikumise ja kära tegemise! Olge vait minu kohalolus ning ma avan taevaluugid ja kallan teile õnnistust, kuni teie karikas üle voolab.” (Vaadake Malaki 3:10.) Ma mõistsin, et isegi palves peame tegema pausi, et kuulata.