Sõnum taevasse

Igal vana aasta õhtul on meie perekonnal traditsioon lasta õhku rakette, helistada vana rauast lõunasöögikella ja üheskoos palvetada. Ühel vana aasta õhtul otsustas mu väike poeg Sam kirjutada Jumalale sõnumi ja kinnitada see ühe raketi külge. Ta kirjutas oma sõnumi väikese paberilehe mõlemale küljele, kinnitas selle raketi külge ja pani süütenööri põlema. Mõne sekundiga lendasid sädemed õhku ja rakett sööstis tähistaevasse, sõnum aga põles pimeduses. Hiljem nuttis mu poeg kurvalt: “Mu sõnum hävis ja seda ei saanud lugeda.” See oli suurepärane võimalus meenutada Samile, et Jumal teab, mida me vajame, juba enne, kui me palume.

Mõnikord võib tunduda, et ilutulestik on vajalik Jumala tähelepanu köitmiseks. Tegelikult hoiab Jumal meid oma armastavatel kätel ja tunneb huvi kõigi meie vajaduste vastu. Aastaajast sõltumata on meil ka kõige pimedamal ööl Jumala jagamatu tähelepanu.