Arm rasketel aegadel

Minevikus vaatlesin ma 23. laulus kirjeldatud eluolukordi üksteisele järgnevatena – Jumal lubab mind olla ebasoodsates olukordades ning siis viib ta mind haljale aasale ja hingamisveele, rikkalike pidusöökide ja pilgeni karikate juurde ning igavikku koos Loojaga. Mu usutee ja tegelik elu on aga õpetanud mulle midagi muud: minu aeg haljal aasal ja hingamisvee ääres on sageli üheaegselt minu kõndimisega pimedas orus. Ma olen hakanud mõistma, et siis, kui me pole kurbuse ja kaotuse eest kaitstud, teeb Jumal meile samaaegselt kätte-saadavaks Püha Vaimu, Lohutaja, keda Jeesus enne oma taevasse minekut tõotas. Ma ei koge 23. laulu tõde pärast seda, kui väldin raskusi või põgenen nende käest, vaid nende ajal. Püha Vaim juhib mind halja aasa ja hingamisvee poole ning täidab mu karika pilgeni. Ma ei soovi endale tragöödiaid. Aga kui need tulevad ja ma oma teekonda jätkan, pakub Jumal ustavalt puhkust ja vaikust, ülalpidamist ja kaitset.